Kuigi väljas hakkab juba vaikselt hämaraks minema, ei kavatse noormees endalt musti klaase eest võtta. Arvutanud mõttes, et välja valitud Nice’i lennuni on üle kolme ja poole tunni aega, avab ta telefonis eDreamsi ja püüab sealt pileti osta.

Paari minuti pärast saab selgeks, et kuigi vabu kohti samal õhtul toimuvale lennule jagub, on piletihind tavapärase paarisaja euro asemel tõusnud viimasel hetkel ligi kolmekordseks. Avastades peagi, et ka business class’is talle üks vaba koht leidub, on äsja sajatuhande euro võrra rikkamaks saanud noormees peagi ühe tuhande võrra vaesem. Äriklassi pilet Ateenast Nice’i maksis viimasel hetkel ostes täpselt 1002 eurot.

Kõigest tund pärast hiidhonorari saamist, sellest ühe sajandiku võrra vaesemaks jäänuna, ei liigu muretul noormehel viimase teadmise peale ükski närv. Pigem tunneb ta rõõmu, et saab ühe vahemaandumisega ja ühtekokku viie tunni pikkuseks venival lennul lihtreisijatest oluliselt mugavamal toolil istuda ja tasuta piiramatult snäkke süüa ning veini juua.

Ta otsustab närvide puhkamise ja lennu ooteaja surnuks löömise eesmärgil viimati mainituga juba enne algust teha ja leiab peagi arvukate gate’ide vahelt ühe peenema sisustusega kohviku. Kui ta seal klaasi parimat saadaolevat punaveini tellib, valatakse Jonathanile keskmisest mahukamasse klaasi enam kui kakskümmend aastat vana Bordeaux’ klassika. Kui teenindaja kõrgelt hinnatud veini Jonathanil esialgu maitsta palub, kiidab noormees tummise viinamarjavedeliku suus süljenäärmetega kokku puutumise järel pakutu heaks.

„Prantsusmaa terviseks!“ lausub ta kreeklasest kohvikutöötajale naeratades ja võtab esimese mehise sõõmu, mille alla neelamise hetkel see talle kurku kinni jääb.

Tugevalt köhima hakanud noormees on sunnitud normaalse hingamise taastamise nimel kalli kraami välja sülitama, misjärel baarmen ulatab talle kähku klaasi kannuvett. Veeklaasi põhjatuks joomise järel baaripukilt püsti karanud, peidab ärritunud noormees ennast värvilisi pudeleid kandva hiidriiuli varju.

Ta jälgib kohati läbipaistva riiuli vahelt erilise tähelepanuga, kuidas blond neiu kahe turske Kreeka politseiniku vahel kohviku kõrval oleva gate’i kaudu teistest reisijatest eraldi pikas sabas viimasena väravast läbi toimetatakse ja tema korrakaitsjatest oluliselt madalamal asuv peanupp sulandub järk-järgult pikas jorus kaasreisijate ühtsesse massi.

Alles seejärel, kui ärevil noormees on veendunud, et ka viimane, juba mitu kuud tagasi kehtivuse kaotanud Euroopa Liidu viisaga reisija, Kreeka politseinike poolt maalt välja saadetakse ja vastu hakkamata lennukisse toimetati, istub ühteaegu päikeseprillide ning mantlihõlmadega nägu varjav noor kunstnikuhing enda kohale tagasi. Veel tükk aega järjekindlalt tühja lennuväravat jälgides laseb ta alles siis uuesti mantlihõlmad õlgadele vajuda, kui gate suletakse.

„Nice’i terviseks,“ kõlab ta teine toost juba märksa regionaalsemalt, mille järel Jonathan suure pokaali kvaliteetveini ainsa sõõmuga alla kulistab.

Ta on selles enam kui kindel, et tundis politseinike vahel lennukisse toimetatud tüdrukus Diana ära, tõenäosust, et loetud sekundid tagasi riigist lahkuma sunnitud neiu just slaavi kaunitar oli, lisab ka asjaolu, et lend, kuhu korrakaitsjad ka riietuse poolest äravahetamiseni sarnase tüdruku toimetasid, suundub värava kohal oleva monitori järgi St. Peterburgi.

„Tähelepanu, reisijad. Lõppes pealeminek Aerofloti lennule SU2133 Ateenast Peterburi,“ teatab suletud väravasse jäänud ametnik valjuhääldisse, kui kohe selle kõrval paiknevast väikekohvikust lahkub viimane klient.