1.
Hirm, äng, väsimus, teadmatus ja masenduse algusele sarnanev meeleheide piinavad seda viimase piirini kurnatud noort keha – ühes südame kiire ja ebakorrapärase kloppimise, huuli lõikava suukuivuse, lakkamatu higistamise ja vesiste silmade ebahariliku punetusega. Lisaks lugematud vaimsed ning füüsilised vaegused, mis püüavad justkui kordamööda, võidu domineerides tema eriti hapraks muutunud vaimu ja füüsist järjekindlalt sõna otseses mõttes tappa. Kui järjekordne epilepsiale sarnanev krampide hoog, varsti juba rohkem, kui ööpäeva söömata-joomata lamajat halastamatult raputama hakkab muutub tema nägu uuesti hirmuäratavalt kahvatuks ja üle pika aja taastunud stabiilne hingamine kipub taas vägisi ebakorrapäraseks muutuma. Lamaja õnneks on see juba nii mitmes hoog, et puht füüsiliselt ei jaksa, see justkui patareide abil värisevat keha üle veerand minuti piinata, ta on selleks hetkeks füüsiliselt lihtsalt juba sedavõrd loid. Kuigi mitmest erinevast kanüülist voolavad tema verre korraga nii toit-, kui ka jõhkra üledoosi tekitanud narkootikumide asendusaineid võib vaatepilti, mis lamav noormees vaatajale pakub ilustamata kõige jubedama agooniaga võrrelda.
„Kas tema isikut pole endiselt tuvastatud?“, küsib mehine, kuid murelik prantsusekeelne hääl liikumatut keha kohendavalt, äärmiselt hoolitsetud välimusega, umbes kahekümnendate keskpaigas õelt, kes lamava noormehe kohalt seepeale tõuseb ja samal ajal sügavalt välja hingates doktorile pead vangutab.
„Tema üks haiglapäev maksab tuhandeid eurosid, mille tasumise kohta pole meil vähimatki kinnitust ja ta on nii nõrk, et halvimal juhul peab ta siia nädalateks sisse jääma.“, teatab range olekuga meesarst õele nüüd juba silma vaadates ja jätkab.
„Verest tuvastatud narkootilise aine üledoos oli sedavõrd mastaapne, et me ei tea isegi seda, kas see tundmatu noormees üldse edaspidi ümbruskonda adekvaatselt tajuda suudab. Kuigi mul narkomaanide ja narkootikumidega erialane kokkupuude karjääri jooksul praktiliselt puudub on teaduskirjandusest meelde jäänud, et jäädava ajukahjustuse tekitab juba isegi üliväike kogus amfetamiini. Meie noor patsient ahmis seda kanget keemilist pulbrit endasse tavapärasest mitu korda rohkem“, lõpetab Monaco südames paikneva Princess Grace Hospital Centre nimelise haigla üks pikema staažiga meesarste põgusa dialoogi õega. Kummikindaga kaetud nimetissõrmega katsudes veendunud, et noore lamaja pekslev süda püsib vaatamata suurele üledoosile endiselt ime kombel rütmis, kinnitab seda ka voodi kohal piiksuv aparaat.
„Hiljemalt homme hommikuks peame ta isiku tuvastatud saama ja raviarve koos kõige selle juurde kuuluvaga avama“, lõpetab doktor hilisõhtuse visiidi tundmatu patsiendi palatis ja soovib valveõele prantsuse keeles viisakalt head ööd. Veel paar pikka minutit jälgib see Belgia provintsilinnast poolteist aastat tagasi Monacosse üle ostetud, meditsiinikooli cum laude lõpetanud, õde, äärmiselt kaastundlikult, tema ees lamavat nimetut noormeest, palub mõttes tundmatu eest jumalat ning veendunud, et umbes poole tunni eest vahetatud tilgutid jooksevad kenasti jätab ta lamaja üksinda.
Kell kolmveerand kaks öösel algavad noormehel uued krambid. Kuigi ükski inimene kaootiliselt tõmblevat noormeest sel hetkel haiglavoodis ei näe on vaatepilt õõvastav. Igasugusele kontrollile allumatu keha väriseb masinlikult jäigal madratsil nagu keegi väga tugev teda pahatahtlikult ning katkematult raputaks. Tema keskmisest kõrgem pulss kiireneb veelgi nagu kõikidel nendel varasematel krambihoogudel viimase ööpäeva jooksul, tõuseb jälle ka vererõhk, mis kõigub niigi juba kahesaja piiril, kuid erinevalt eelmistest kordadest raputab üks eriti tugev krambivõnge voodis lamaja ootamatult teadvusele. Võpatusega ärganud patsient ajab silmad pärani ja hakkab paaniliselt hingeldama. On selleks arvukad toitained, vitamiinid ja mineraalid, mida terve viimase ööpäeva kestel on kanüülide kaupa noorde organismi järjekindlalt tilgutatud või hakkab viimaks kange narkootikum tema veres lõplikult lahtuma, aga veel mõnda aega tühja ning ähmase pilguga hämaras ruumis maailma avastava väikelapse kombel ringi uidates on kella kaheks öösel lamav noormees ümbruskonda täiesti adekvaatselt tajutaval teadvusel. Tasahilju kasvavas narkopohmellis noormehe hirmunud pilk uurib korda mööda kõhule asetatud käsivarsi. Sinna torgatud tilguteid märganud, jõuab viimaks ka tema teadvusesse, et ta viibib hetkel haiglas. Veendumaks, et see ikka tõesti nii on kiikab ta vesiste silmadega aeglaselt üles. Märganud sealgi üksnes raviasutusele omast aparatuuri, on viimane juba üsna kindel.
„Mis ometigi minuga küll juhtus?“, küsib haiglas lamaja segaduses mõttemaailm iseendalt ja hakkab seejärel nii pingsalt, kui habras olek tal lubab minevikku meenutama.
„Minu nimi on Jonathan“, pomiseb ta pärast hetkelist vaikust mõttes iseendale.
„Meeletu pidu luksusjahil“, jätkab noormees järjest enesekindlamaks muutudes.
„Kõige eredam elu põletamine. Luuseriteks osutunud briti prolepoistest juhututtavad. Tõeliselt elitaarsed raha eest laeva peale tellitud naised. Suures koguses alkoholi…“, tekib seejärel mõttelennus üürike paus.
„Ja liiga palju narkootikume“, on tema mõistus hetkel vaatamata kogu üle elatud jubedusele, nüüd kakskümmend neli tundi hiljem, uskumatult selge. Vahemerel seilanud luksusjahil tugeva üledoosi saanud kaks teadvuseta noormeest leidis esimesena kapten isiklikult. Kuigi rahaahne meremees oleks need narkaritest nagad soovinud kõige meelsamini sealsamas üle parda heita, oli just tema kiire ja professionaalne tegutsemine see, mis Jonathan Jõemaa juuksekarva otsas rippunud elu päästis. Labase briti tehasetöölise Matthew, kes purupurjus Jonathanile narkootikume tõmbama sundis, süda seiskus lõplikult umbes kümme minutit varem, kui raju lõbusõidu katkestanud luksusjaht OKKO Monaco jahisadamakaid puudutas. Kus täpsemalt üledoosi kätte surnud briti laip ja temaga koos laevas elu kõige kallimat pidu pidanud noormehe sõbrad praegu on teab ilmselt ainult jumal taevas. Ajal, mil šokis kapten Jonathanile kai kõrval kiirabi ootas, tõstis noormeestele luksusjahi rentinud libe müügimees ka ülejäänud britid OKKO pealt maha. Kuigi nii kogenud kapten, kui ka eriti närviliseks muutunud müügimees teadsid täpselt, et üks kaakidest ennast loetud minutid tagasi nende hallataval luksusjahil ennast narkootikumidest surnuks tõmbas jätsid nad Matthew elutu keha teiste öisele kaile visatud noormeeste kõrvale lebama. Isegi kaheliikmelise kiirabi brigaadi jaoks, kes tillukeses rahariigis vähem, kui viie minutiga kohale jõudsid, tundusid neli ülejäänud noormeest, kes kõik enam-vähem samas poosis lohakalt betooni peal lamasid, tavaliste üle väsinud joodikutena. Seda, et üks sadamakail vedelejatest surnud on, ei reetnud ööpimeduses veel miski. Saanud kaptenilt teada, et kanderaamil lebav noormees oli teinud tundmatu narkootikumi üledoosi, tegutsesid medtöötajad veatult. Teadvuseta keha sai juba kiirabiautos külge mitu mürgistust leevendavat tilgutit. Kahvatu noormehe haiglas üle andes kinnitati tema paljale randmele veel mitu kanüüli lisaks, misjärel sõidutati üledoosi saanud patsient ratastega voodiga ruumi, milles paiknevate aparaatide vahele, ta pisut enam, kui ööpäev hiljem teadvusele tuli.
Kuigi jube narkopohmell ühes vaimu piinavate võõrutusnähtudega segavad noorel ajul endiselt liiga selgelt mõelda ta mõistab, et kõige sellepärast, mis nende turvaliste haiglaseinte vahele sattumisele eelnes, tekib tal varem või hiljem üks väga suur jama.
„Võib-olla ootab mind juba praegu uurija, kellele kõigest üksikasjalikult aru andma pean, palati ukse taga?“, mõtleb aina süveneva ängistuse käes vaevlev äsja ärganud aju.
„Äkki on seal politseinikke koguni mitu ja nad viivad mind pärast toibumist siit haiglast otse lähimasse kinnipidamisasutusse? Seda, kui palju ma enne saatuslikuks saanud jubedat narkopidu võõrast raha laiaks lõin ei suudaks hetkel isegi päris kaine peagagi kokku lüüa“, jätkab haiglapalatis lamaja õudusega möödunut meenutades.
„Pole vähimadki kahtlust, et see summa on viiekohaline. Või isegi kuue?“, muutub niigi hapras olekus noormees järjest murelikumaks.
„Muidugi kuuekohaline!“, meenuvad ühtäkki, justkui miskiks luupainajaks muutuv ilmutus, talle need enda üüratutesse kõrgustesse tõstetud raha nõudmised, et raju pidu hinnalisel luksusjahil mitte mingil juhul ei lõppeks. Ta sulgeb enda silmad ega soovi enam hetkekski minevikku meenutada.
„Olen kõigest 18-aastane“, jätkab ta siiski mõne minuti pärast, saanud aru, et toimunu eitamine ei muuda niikuinii enam midagi. Pigem kaotab ta kõige väärtuslikumat, milleks hetkel on aeg.
„Ma pole veel korralikult ellugi astunud ja juba saadab mind sedavõrd üüratu rahaline miinus“, mõtleb noor gümnasist, kel tuleks veel aasta keskkoolipinki nühkida, õudusega edasi.
„Pärast ülekuulamist sõidutatakse mind siit halvimal juhul otse eeluurimisvanglasse“, maalib end pimedas ruumis tema praokil silmade ette nüüd kõige mustem stsenaarium. Palatis on südaööle kohaselt vaikne. Õrnalt on kosta vaid väikeste tulukestega varustatud vilkuvate aparaatide monotoonset heli. Pärast veerand tunnist vaikust, mil lamav keha temasse kinnitatud toitekanüülidest veel pisutlisaenergiat kogub vaatab Jonathani pimedusega harjuv pilk nüüd juba oluliselt teravamalt hämaras palatis ringi ja lausub siis mõttes iseendale.
„Ma pean siit võimalikult kiirelt põgenema!“
Adekvaatset mõtlemist segava kohutava peavalu tahtejõuga sekundaarseks surudes, hakkabki noormehe parem käsi kätele kinnitatud kanüüle ükshaaval eemaldama. Kuigi kurnatud keha toitainetest lahti ühendamine muudab tunde kestnud suukuivuse kohati väljakannatamatuks ei anna tegutseja alla. Järgmisena enda paljad jalad aeglaselt teki alt välja nihutanud seisabki ta hetk hiljem omal jalal voodi kõrval. Alles siis, kui käed eriti ettevaatlikult valge linaga kaetud voodist lahti lasevad ja ta enam millestki kinni hoidmata täis tallaga palati põrandat puudutab, on noormees veendunud, et jalad teda tõesti kindlalt kannavad. Seejärel aeglaselt astuda püüdes, ei ole ka kõndimisel vaja ennast kuhugi toetada. Akna juurde seisma jäädes ja pimendava ruloo vaikselt üles tõmmates saab sealt avaneva vaate järgi selgeks, et palat, kus ta hetkel viibib asub esimesel korrusel.
„Millega mind küll on õnnistatud?“, on see esimene positiivne emotsioon, mis sedavõrd tugevast narko üledoosist toibuvat noormeest viimase ööpäeva jooksul saadab. Kui võiks arvata, et see surmasuust pääsenud nõrk keha võiks keset ööpimedust ühtäkki araks lüüa ja põgenemisplaanist loobuda on tegelikkus risti vastupidine. Pea olematu jõuga avab ta palati esimese korruse akna ja tõmbab siis habraste kätega lohvakalt istuvad haiglariided kindlamini selga. Heites veel viimase pilgu voodile, kus ta täna öösel teist korda sündis, kui juba upitavadki värisema hakanud käed nõrga keha laiale aknalauale, kust see tosina sekundi pärast ennast juba teiselt poolt maja tasahilju alla liibuda laseb. Ulatamata seda väljast poolt kinni tõmmata jääb Princess Grace Hospital Centre esimese korruse aken keset ööd pärani, meenutades nüüd Monaco tuntuima haigla asemel pigem mõnd kõrtsi, kus pidutsedes liiga palav hakkas. Kuigi ebaharilikult laia disainiga kreemikasvalged haiglariided keset ööd just liiga pilkupüüdvad pole, tõmbavad tänaval soovimatut tähelepanu ilmselgelt hoopis aeglaselt lonkiva noormehe paljad jalad. 1902.a. Prince Albert I poolt isiklikult avatud väärikast haiglast mõne maja kaugusele jõudes reedab umbes samal ajal ehitatud väärika maja küljes rippuv punavalge lipp lõpuks Jonathanile ka riigi, kus täpsemalt ta hetkel viibib.
„Paljajalu keset maailmakuulsat miljonäride riiki“, kainestab see mõte endiselt jubeda narkopohmelli käes vaevlevat öist uitajat järjest rohkem.
„Ma pean siit esimesel võimalusel minema saama“, võimendub lõhkuvas peas vaid üksainus kindel soov.
„Ma pean siit võimalikult kiirelt põgenema!“, pomisevad katki kuivanud huuled esimest korda pärast taassündi endale nüüd juba tasase, kuid kirjeldamatult kindlameelse häälega.