„Hakkan nüüd sinu kinni plekitud luksust nautima. Edasi tegele selle tatikaga ise, jobu!“ trükib ta päevi näinud nutitelefoni sõrmeotstega lausa lüües Instagrami teate ja viskab seejärel kriibitud ekraaniga mobiili seda rohkem vaadata soovimata tagurpidi siledale lauale.

Seejärel kahte valget pulbrit sisaldavat pakikest uurides eristab ta eredas kunstvalguses amfetamiini ja kokaiini loetud hetkedega. Pikemalt mõtlemata laua keskele mehise kokatriibu tõmmanud tehasetöölise ninasõõrmed juba peaaegu puudutavad valget pulbrit, kuid viimasel hetkel sekkub terve mõistus ja ta surub pulbrisõrmeotsaga tagasi väikesesse plastkotti.

Tundub, et turske sell teab täpselt, mis kokalaksu ninna tõmbamise järel inimesega juhtub, mistõttu ta otsustaski viimasel hetkel loobuda. Matthew tunneb, kuidas ta mõlemad käed järjest kasvavast närvipingest värisevad.

„Raisk, kõik see üüberkallis võib mu elus olla ju esimest ja viimast korda,“ juurdleb Manchesteri tehasetööline ning rebib ootamatult lahti kolmanda, rohekaspruuni taimepuru sisaldava minigrip’i ja keerab sellest mehise pläru.

Alles kangest kanepikonist esimeste mahvide tõmbamise järel tunneb Matthew, kuidas viimastel tundidel talletunud pinge temast ühes välja puhutava magusa auruga järk-järgult kaob. Kuigi just nendel sekunditel hakkab turskel tüübil mõte kõige paremini lendama, tirib ta hõõguva joint’i pikkade mahvidega pause tegemata praktiliselt lõpuni.

Seejärel mobiili ühes kolme väikekotiga taskupõhja tagasi peitnud, sammub ta suitsevat koni möödaminnes soolasesse Vahemerre heites sõprade juurde tagasi.

„No nii, läbustajad, tehke bossile ruumi!“ hüüab varasemast märksa chill’imaks muutunud Matthew endiselt soojas vees lõbutüdrukutega mõnulevatele sõpradele, heidab seejärel riided seljast ja hüppab paljalt mullivanni.

Sellest silmnähtavalt elevile sattunud neiud külvavad julge noormehe juubeldustega üle ja ujuvad talle sõna otseses mõttes mõlemalt poolt külje alla. Äsja suure kanepipläru ära tõmmanud noormehele tundub nüüd see, et ta hetkel kõige kainem on, suisa närvidele käivat.

Ta haarab Oksanalt külma tekiilapudeli ja lausa kulistab kanget jooki alla. Seejärel ulatab ta kamba peale napi aja jooksul praktiliselt tühjaks joodud liitrise napsupudeli ukrainlannale tagasi ja asetab talle mõlemalt poolt käed ümber. Tundub, et tema oligi hetkel veel ainsaks vabaks kõrge rendihinnaga neiuks jäänud, sest turske briti töökaaslased Harry ja Adam sebivad hetkel võidu venelannat ja valgevenelannat.

Kõige suuremas sõiduvees näib aga hetkel olevat hoopis nende uus noor sõber. Nimelt on aurava mullivanni kaugeimas otsas laiutava Jonathani kõrval koguni kaks tšehhi kaunitari.

Kui järjekordsele ringile saadetud tekiilapudel tühjana Matthew’ni tagasi jõuab, tõmbab turske noormees värskelt kanepist läbi imbunud kopsud õhku täis ja otsustab sel korral hüüdmise asemel teenindaja vilistades kohale kutsuda.

„Meil on alksi juurde vaja. Tooge kohe kõvasti,“ teatab tehasetööline bravuurikalt.

„Mida te täpsemalt soovite?“ palub luksusjahi kogenud meeskonnaliige täpsustada.

„Ainult kõige kangemat! Viskit, viina ja muidugi uus pudel tekiilat,“ täpsustab Matthew, misjärel asjalik naine lõbutsevale seltskonnale aupaklikult kummardab ja lahkub.

Aastaid luksusjahil teenindajana töötanud naise jaoks on see argipäev. Tõsi küll, tavaliselt rendivad sedalaadi luksuslike jahte nii umbes nelja-viiekümnendates edukad ettevõtjad, kuid hinnalise lõbusõidu juurde kuuluvad atraktiivsed lisanaudingud kipuvad neil hetkel pardal olevate noormeestega ühesugused olevat. Kuigi paar-kolmkümmend aastat vanemad mehed enam ilmselgelt niipalju juua ei jaksa, ei tohi ülikallite kaunitaride vanus ka nende jaoks ületada kahtekümmet viit eluaastat.

Tavaliselt muutub niiske õhk sügisesel Vahemerel päikese loojudes suhteliselt jahedaks, kuid tänane õhtu on erand. Aafrikast kagutuule toodud soe õhk, mis mõned päevad Itaalia keskosa kohal püsis, hiilib just nendel tundidel Vahemere rannikut mööda Prantsuse Rivierasse. Otse loomulikult ei saa seda just südasuvise soojalainega võrrelda, aga kahekümne Celsiuse kraadilist temperatuuri novembrikuu õhtusel avamerel saab tõeliseks kingituseks pidada.

Tasaselt tuksuva mootoriga pea olematuid laineid kündes liigub luksuslik jaht piki Prantsusmaa lõunarannikut glamuurse Monaco suunas. Õhtuhämaruses tumesiniseks muutunud meri, enesele selgelt nähtavalt mõlemad vankrid maalinud tähistaevas ja viimasega vägisi kokku sulanduv silmapiir reedavad veel mõned teisedki samas suunas liikuvad alused, kuid vaevalt suudavad need oluliselt tagasihoidlikumad väikelaevad oma pardal reisijatele pakkuda sellist äraolemist, mida üheksa noort elunautijat hetkel kogevad.