2.

Järsu mäe kõrvalt kulgev kurviline sõidutee suundub kuulsasse jahisadamasse. Igasugust valgust pelgava noormehe õnneks on luksusküllane linnriik sel öisel tunnil vaikne ja rahulik. Tundes, kuidas kõnnitee asfalt tema tallaaluseid järjekindlalt ning eriti ebameeldivalt torgib hakkab Jonathan sörkima. Kuigi valu, mida pisikesed kivid nüüd tema jalgadele teevad on isegi teravam on nende puudutused joostes õnneks lühiajalisemad. Vahemerelt kanduv öine õhk on sügiseselt karge. Vaatamata sellele, et õhukesi haiglariideid kandval noormehel hakkab järjest külmem ta lausa ahmib neid ööga klaariks muutunud, eriti värskeid sõõme, oma praeguseni kangete mürkidega võitlevasse nõrka kehasse. Umbes kahekümne minuti pärast hakkab tal rinnus pistma. Iga sammuga aina rohkem hingeldades sunnivad järjest teravamaks muutuvad rinnapisted teda varsti koguni lonkama. Asfaltkattega tee lõpetab perfektse muru ja kaunilt pöetud taimedega väike park. Need paljad marraskil jalad on tõenäoliselt ühed vähesed, kes seda hoolikalt hooldatud harmooniat on rikkuda julgenud.

Loodusliku rohevaiba lõpetab miniatuurne vaateplatvorm, mille ette öine uitaja seisma jääb. Seal on tunda juba tugevamat tuult ja kuulda monotoonset lainete loksumist. Kui praktiliselt igaüks peaks seda all laiuvat rahariigi üht visiitkaarti kandvat vaadet vähemalt miljoni dollari vääriliseks tekitab see piltpostkaardilik Monaco jahisadama vaade Jonathanis üksnes eemaletõukavat vastikust. Kuigi just sealt alt paistva päästva merekai juurde jõudmine oli tema uue elu alguse üks murdepunkte on kogu selle udupeene klišeeriigi aura kuidagi eriti negatiivne.

Tundes, kuidas ta paljad jalad talla alt järjekindlalt tuld löövad, ei luba noormees enda nüüd juba kergelt kõikumagi hakanud kehal mitte mingil juhul istuda. Enese uuesti püti upitamine võib tema praeguses olekus osutuda halvimal juhul võimatuks missiooniks. Tülpinud pilgu hirmkallitelt luksusjahtidelt tagasi öisesse parki kandnud märkab ta selle lõpus uhket valgustatud hoonet. Buddha Bar püüavad vesised silmad põõsaste tagant kinni valgustatud tähed ja reedavad Jonathanile valge marmortrepiga kaunistatud elitaarse peopaiga nime.

Kuigi nooblis majas on restoran-ööklubi ametlikult juba suletud on raha võim Monacos piiritu. Kolm Šveitsist pärit miljonäri otsustasid täna õhtul tuju tõstmiseks superautodega kihutama minna. Adrenaliinisõltlastest investeerimispankurid läksid Kesk-Euroopa kiirteedel sedavõrd hoogu, et paarist tunnist sai märkamatult kuus, seitse ja Zürichist startinud sõpruskond finišeerus öises Monacos. Buddha Bari teenindajad rikkaliku jootrahaga öisteks ületundideks üksnes nende trio käsutusse ostnud, mängitakse popis lokaalis viimaseid lugusid vaid nendele kolmele. Matthall Porsche 911 Carrera S, legendaarseks hõbenooleks ristitud Mercedes-Benz SLR McLaren ja nende taha pargitud praktiliselt uus süsimust Ferrari 812 Superfast on kolmkümnendates Šveitsi investeerimispankurite sportautod igati Monaco väärilised.

“Soovin klaas vett, kasvõi pool minutit istuda ja siit võimalikult kaugele”, mõtleb õhukestes haiglariietes paljajalu uitaja edevate pankurite superautosid piideldes, kelle kolm soovi on neil öistel minutitel Buddah Baris hõrgutavaid maitseid nautivate härrade omast kardinaalselt tagasihoidlikumad. Kartes, et ta järjest hapramaks muutuv keha võib iga hetk järgi anda ja lihtsalt kokku variseda sunnivad juba väljakannatamatuteks muutuvad pisted noormeest uuesti seisma jääma. Nõjatades rampväsinuna tee äärde pargitud madala sportauto katusele reedab helebeeži maja fassaadivalgus rooli kõrvale pesasse jäätud kärtspunase otsaga võtme. Instinktiivselt tugevast janust soola maitseliseks muutunud sülge neelanud, muutub karjuv janu temas ootamatult teisejärguliseks.

“Mul ei ole enam midagi kaotada”, kinnitab süsimusta maanteehirmu kohale nõjatunud, eriti abitus olekus, noormehe mõttemaailm seejärel iseendale. Sekund hiljem sikutavad jahedusest krimpsu tõmbunud sõrmeotsad sportauto ukse lahti ja Jonathani kange keha vajub madalale juhiistmele. Noormehe õnneks on hinnaline Ferrari pargitud kahe teise pankuri auto varju. Kiiganud veel viivuks küljeklaasist uhke marmortrepi poole ei paista seal tol hetkel ainsatki hingelist. Piisab vaid korra süüdet anda, kui sumedahäälne V12 käivitubki.

Marraskil palja jalalabaga eriti ettevaatlikult gaasi vajutades kaugenebki hinnaline sportauto Buddah Bar´i eest ja liigub mööda käänulist mägiteed üles kirde suunas. Kui haiglariietes ärandaja arvab ehk, et Šveitsi pankur jättis süütevõtme enda Ferrari ette kogemata on see tegelikult Monacos pigem tavapärane rituaal. Luksuslikemas paikades käib ideaalse teeninduse juurde eneselt mõistetavalt ka auto ümber parkimine. Kellaaeg selleks luksuseks oli täna lihtsalt liiga hiline.

Ka kõige helgema peaga pankurid võivad enda harjumuste ohvriks langeda, eriti veel pärast sedavõrd pöörast kihutamist. Jälgides erilise tähelepanuga, et kuumaks sõidetud mootoriga võimas masin püsiks nüüd üksnes lubatud sõidukiiruse piires on gaasipedaali tunnetus õnneks palja jalaga eriti hea. Madalat istet ideaalseks sättides veereb selle kõrvalt välja poole liitrine avamata Eviani pudel. Kuigi noormehe enesetunne ei ole vahepeal vähimalgi määral paranenud ja kogu õudusekoormale on lisandunud veel katkematult pistev valu rinnus ning jalgsi liikumist raskendavad katkised tallaalused, kergitab see elutähtis leid tema mornilt alla vajunud suunurgad viivuks üles.

“Klaas vett, kasvõi pool minutit istuda ja siit võimalikult kaugele”, ketravad jätkuvalt Jonathan Jõemaa peas need kolm kõige suuremat soovi, kui ta läbipaistva veepudeli avab ja selle ainsa sõõmuga tühjaks joob.

3.

Veel mõnesaja meetri jagu saab ekstravagantne Ferrari miljonäride meka mägist maastiku avastada, kui üks pisut sirgem lõik Monaco vürstiriigi lõpetab ja öise sõitja Prantsusmaale juhatab. Pinges käed hoiavad kramplikult jäiga sportauto rooli, kui selle juht julgeb alles nüüd pisutki kiirust kasvatada. Veidi kergemalt hingab Jonathan alles siis, kui ta pilk kohtub teeviidaga, mis reedab, et Itaalia piirini on napilt kakskümmend kilomeetrit.

“Mida rohkem riigipiire seda parem”, mõtleb ärandatud superautot juhtiv noormees, kes tunneb ennast Prantsusmaal sama ebamugavalt, kui sarnasesse kultuuriruumi kuuluvas Monacos. Lugematud mõttevälgatused, kümned ja kümned hetke ajendil tekkinud ideed, kuhu võiks sõita ja ennast kogu maailma eest peita, keerlevad need läbisegi noormehe lõhkuvas peas.

“See paik peaks olema väga väike ja eraldatud. Turvaline”, tekib seejärel üürike mõttepaus.

“Jah, minu tõeline turvasadam, kus olen terveks ülejäänud eluks kogu maailma kurjuse eest kaitstud”, on see hetkel 18-aastase Jonathan Jõemaa südamesoovidest suurim. Seejärel vesiseks muutunud silmad käepealsega kuivaks nühkinud saab ta väga hästi aru, et praeguses üle globaliseerunud, järjest õelamaks muutuvas maailmas sellist paika enam ei leidu. Kiiganud siis peeglisse ja veendudes, et teda keegi ei jälita jätkub noormehe mõttelend.

“Üks eriti romantiline Itaalia mägiküla sobiks väga hästi. Ideaalis võiks minu paradiis paikneda vaatega kurikuulsa Como või mõne vähemalt sama idüllilise järve kaldal”, unistab öine sõitja sisimas hetkel kõige rohkem vaid piiritust rahust ja vaikusest.

“Ei, see oleks liiga ohtlik”, muudab ta kiiresti meelt.

“Üks võõras sissetungija paistab selle harmoonilise muinasjutu keskel liialt silma ja jääb kohe vahele”, tõmbub noormees uuesti pingesse.

“Pigem sõidan mõnda kiire elutempoga suurlinna ja sulandun massi”, arutleb ta edasi. Kuigi Jonathani hing ihkaks praegu ta kurnatud kehal peita end igaveseks mõnda muust maailmast täielikult eraldatud mägikülasse kaalub sel öisel tunnil terve mõistus südamesoovi napilt üle. Paari hetke pärast reedabki kaugus järgmise riigipiiri. Hoides hinge kinni, et seal täna öösel pistelist kontrolli ei ole erineb Ferrari sõidustiil selle omaniku tavapärasest kardinaalselt. Just nagu mõne eriti ontliku pensionäri juhitud mahtuniversaal liigib must iludus ettevaatlikult suurriike ühendavast valgusvihust läbi ja võtab kiirust suurendamata suuna Milano poole. Piki maalilist rannikut kulgev maantee on jätkuvalt pooltühi, itaaliakeelne suunaviit näitab moepealinna kauguseks napilt üle kolmesaja kilomeetri, mis ajaks arvutades võrdub umbes nelja sõidutunniga. Kuigi väljas valitseb endiselt kottpimedus hakkab öö tasahilju varahommikuks muutuma.

Põhja-Itaalia sügis on kuiv ja soe. Kui tema lähiminevikku ei teaks kadestaks seda tõeliseks noore mehe vabaduse sümboliks pidada saavat, Vahemere ranniku ääres üksildast autosõitu, praktiliselt igaüks, kelle argipäevi saadavad suures osas vaid koormavad kohustused. Olgem ausad ka V12 moorotiga Ferrari rooli õnnestub elu jooksul vaid käputäiel inimestel keerata. Teadmata, mis on selle õnneliku juhuseni viinud eelloo hind ja võimalik tagajärg ei sooviks Jonathan Jõemaa nahas praegu tegelikult mitte keegi olla.

Pidevast sõidutee põrnitsemisest hetkeks puhkust otsiv pilk uitab miniatuurses salongis ringi ja peatub kõrvalistme ees oleval hoiulaekal. Märganud selle servast midagi välja pudenevat tõmbab noormees laeka lahti. Üles nurka kinnitatud pisike LED tuli paljastab selle sisuks arvukad Ferrari omaniku visiitkaardid. Franz Aeschlimann, reedab maitsekalt kujundatud ristkülik jõuka šveitslase nime. Laiali poetatud visiitkaartide tagant paistavad ka kaks kogukamat pakki. Need puhtalt uudishimust nimekaartide tagant välja sikutanud saab ta kombates otsekohe aimu, et tegemist võib olla sularahaga. Tundes, kuidas vahepeal stabiilsemaks muutunud pulss taas tõusma hakkab otsib noormees pisut laiema teepeenra ja peatab auto.

“See ei ole võimalik! Ongi raha!”, ei suuda ta silmi uskuda. Jõulise mootori seisatanud krahmavad Jonathani käed hoiulaekast leitud sularahapakid endale ahnelt sülle. Nüüd juba ka auto laevalguse süüdanud ja seejärel kupüüre tähelepanelikumalt uurinud, avastab noormees enda käte vahel kaks pakki tuhande kupüüriseid Šveitsi frankasid. Higiseks tõmbunud näpud ei söendu arvukaid violetseid kupüüre üle lugema. Veendudes silmadega, et kogusumma võib küündida kuuekohaliseks peidab ta võõra raha laekasse tagasi. Kui lihtsurelikele tundub see igas mõttes ebanormaalne, et keegi enda autos nii suurt rahasummat hoiab on see ülirikaste investeerimispankurite loomulik osa elust. Kõik siin maailmas on suhteline. Zürichi investeerimispankur Franz Aeschlimann, kellele täna öösel ärandatud Ferrari 812 Superfast kuulub, on ühe ööpäevaga kulutanud Monacos kordades rohkem, kui tema auto hoiulaegas hetkel sularaha peidab.

“Elame üks kord”, on selle kolmekümnendates rahahai elu moto olnud juba vähemalt kolm aastat. Tänu möödunud majanduskriisi ajal põhjast ostetud õigetele börsiaktsitele on need viimase kümnendi jooksul kasvatanud tema varanduse tänaseks mõne Hollywoodi megastaariga võrreldavale tasemele. Kui jõukas investeerimispankur enda nendel minutitel Itaaliasse jõudnud hinnalise Ferrari kadumise avastab ei satu mees sugugi paanikasse ja teavita sellest öisel ajal politseid, vaid palub sõpradel nad Monaco ühte prestiižsemasse Hôtel Hermitage Monte-Carlo`sse sõidutada, et seal härrasmeeste kombel korralikult välja puhata. Hommik on ju õhtust alati targem.

4.

Süsimust Itaalia maanteehirm jõuab Milanosse kella poole kaheksa ajal hommikul. Tundes, kuidas ta nõrk keha hetkel vaid puhtaid voodilinu ja sügavat und vajab otsustab noormees mõne suurema kesklinna hotelli leida, et seal inkognito ennast välja magada. Jonathani õnneks pole Ferrarid moepealinnas kaugeltki mitte haruldased. Kuigi kesklinna sõitmiseks kulub hommikusel ajal üle poole tunni, on see tulevikku vaatavalt hädavajalik. Jõudnud kuulsast Duomo di Milano toomkirikust mõne kilomeetri kaugusele langeb hetke ajendil tehtud valik bussijaama ning suurema metroopeatuse vahetus läheduses asuva keskpärase Galles hotelli kasuks.

Parkinud hinnalise sportauto pisut kaugemale, ühele väikesele kõrvaltänavale, haarab ta laekast rahapakid ja pistab need taskuteta haiglapükstele vöö vahele. Kummiga köidetud kupüürid hoolikalt õhukesest puuvillast kaetud lohvakama särgiga katnud, katsub noormees veel viimast korda Ferrari ovaalset rooli. Hetkeks mõlemad silmad sulgenud teeks Jonathan edaspidi ükskõik mida, et elu talle andestaks ja sellisele rajale aitaks, mis tal tulevikus juba välja teenitult seal istuda lubaks. Süütevõtme hinnalisele sportautole ette jätnud avab Jonathan Ferrari ukse ja hakkab paljajalu ülejärgmise tänava nurgal paistva hotelli poole astuma. Umbes paari minuti pärast selle peauksest enesekindlalt sisse astudes, teatab ta vastuvõtuadministraatorile aktsendivabas inglise keeles:

“Teate küll neid poissmeeste pidusid.” Kuigi avaras fuajees paljajalu seisev noormees näeb välja hirmuäratavalt kahvatu tervitab nooremapoolsem administraator teda teeseldud naeratusega.

“Kas teil on broneering?”, pärib ta uudishimuliku.

“Ei, aga ma sooviksin selle kohe teha!”

“Kuidas te maksate?”, uuritakse viisakust säilitades vastu.

“Šveitsi frankides sularahas”, jätkab tõsine noormees enesekindlust kaotamata ja tõstab tuhande frangise kupüüri enda ette letile.

“Magan ennast korralikult välja ja lasen seejärel sõpradel enda ID-kaardi tuua. Loodetavasti on nemadki selleks hetkeks juba kaineks saanud”, ennetab ta selle laus valega teenindaja järgmist küsimust.

“Vabandage, aga meil need asjad siin päris nii ei käi”, muutub administraatori toon tuntavalt jahedamaks.

“Ärge muretsege, ma ei ole siin esimest korda. Täidan külastaja kaardi ära ja jätan kogu ülejäänud summa teile panti. Jään sel korral vaid üheks ööks”, püüab sihikindel noormees ennast iga hinna eest hotellituppa rääkida.

Jätkuvalt kahtlustavalt vastas seisvat noormees põrnitsedes pinnib administraator külalist edasi.

“Kas te olete Šveitsist?”

“Jah just, täpsemalt Zürichist”, teatab Jonathan teenindajale kindlameelselt silma vaadates.

“Ja külastate meid tihti?”

“Vähemalt paar korda aastas”, jätkab noormees enesekindlust hoides laitmatus inglise keeles. Seejärel vastuvõtu administraator alistub ja haarab sahtlist tühja külaliste kaardi ning pastaka. Tundes, kuidas kergendustunne ta leti ette peaaegu kokku kukutab hingab noormees sügavalt sisse-välja, võtab ennast viimast korda kokku ja hakkab trükitähtedega paberit täitma.

“On teil korruse eeliseid?”, uurib teenindaja hotellitoa võtmekaarte valides.

“Kui võimalik, siis palun esimesel”, lausub Jonathan pikemalt mõtlemata.

“Vabandage, aga meil algavad numbritoad alates teisest korrusest”, saab külastaja kiire vastuse.

“Õigus muidugi. Teine korrus sobib kenasti”, hammustab kirjutama hakanud noormees endale seejärel valusalt huulde. Püsikliendi teadmatuse peale taaskord pisut üllatunud ilme võtnud, liiguvad administraatori tähelepanelikud silmad rahulikkuse säilitanud noormehelt tema käe ulatusse tõstetud violetsele kupüürile.

“Palun siin on teie toa võti”, ulatab tugeva itaalia aktsendiga inglise keelt purssiv teenindaja Jonathanile õhukese plastkaardi ja viipab käega, kuhu poole teisel korrusel liftist liikuda.

“Saan ma õigesti aru, et pagasit teil täna ei ole?”

“Sel korral tõesti mitte”, teatab laitmatu hääldusega inglisekeelne toon. Kui ehk esialgu võis arvata, et üksnes see tuhande frangine rahakupüür sai määravaks, tekkis hotelli administraatoril Jonathan Jõemaa vastu mingigi usaldus hoopis tänu perfektsele inglise keelele, mille õppimist ta kodulinna eliitkoolis oli juba alates algklassidest eriti tõsiselt võtnud.

“Mõne paadunud kriminaali või lihtlabase päti hoiakuga see noormees igal juhul ei ole”, mõtleb kahekümnendates teenindaja paljajalu lifti ootavale noormehele järgi vaadates.

“Kas ma peaksin temast igaks juhuks ülemusele teatama?”, kaalub ta viivuks, kui kentsakas külaline on silmapiirilt kadunud.

“Äkki ma reageerin üle ja panen seega hoopis ennast halba valgusesse?”, satub administraator segadusse.

“Kui kuuldud jutt on õige ja noormees ongi poissmeeste peolt naasnud püsiklient võib ta halvimal juhul hoopis minu vastu kaebuse esitada”, tekitab itaallane endas veel suurema segaduse.

“Ootan rahulikult kuni ta ennast välja magab”, rahustab naine ennast viimaks maha. Jälgides silma nurgast, et kedagi läheduses pole piilub ta seejärel külalisest maha jäätud paberit. Franz Aeschlimann, püüavad pruunid silmad ülemiselt realt kinni hästi loetavad trükitähed. Märganud hetk hiljem, kuidas portjee hotelli välisukse avab peidab vastuvõtuadministraator värskelt täidetud paberi sahtlisse tagasi.

5.

Kahtlase mulje jätnud noormees ärkab Milano kesklinna hotellis kella kolme paiku pärastlõunal. Kuigi üle viie tunni kestnud uni oli väga sügav, on nii tema keha, kui ka puhtad linad pea täielikult läbi higistatud. Vaatamata sellele, et haiglas noormehe organismi kõige professionaalsemal moel laastavatest mürkainetest puhastati kestab see protsess veel tegelikult mitu päeva. Pikemalt mõtlemata läheb Jonathan duši alla ja kuigi ta seda hetkel kõige vähem soovib tuleb tal seejärel pehme rätik taas nende jubedate haigla riiete vastu vahetada. Hommikumantlis tänaval jalutades tõmbaks ta veel kordades rohkem soovimatut tähelepanu. Kui noormees esikus rippuva maast laeni peegli ette astub on ta hommikuga võrreldes siiski ühe äärmiselt olulise detaili võrra rikkam. Öö läbi paljajalu uidanud noormehe varbaid katavad nüüd lumivalgest riidest hotellisussid.

“Vajan kohe korralike riideid”, kinnitab Jonathan pikemalt mõtlemata iseendale. Teades, et maailmakuulus moepealinn pakub selleks miljon erinevat võimalust on noormehel selle ainuõige leidmiseks vaid üksainus kriteerium. Riidepood peab asuma hotellile võimalikult lähedal. Kui ta end hommikul tuppa registreeris oli ühe võimaliku varuplaanina mõeldud tõesti ka akna kaudu põgenemist, siis nüüd, valgel ajal, ja teiselt korruselt, siin suurlinna kesklinna piirkonnas, ei tule see kõne allagi.

Autost leitud sularaha uuesti pükste vöö vahele pistnud hiilib ta lifti kõrval oleva trepi juurde. Peljates ka kõige vaiksemaid samme ja tasasemaid hääli jõuab ta kellegi silma jäämata esimesele korrusele. Hotelli välisuksest lahutab teda nüüd vaid see sama avar fuajee, kus ta hommikul administraatoriga kohtus. Noormehe kahjuks on kell seitse hommikul päevast vahetust alustanud naisterahvas endiselt tööl, aga tema õnneks seisab kõrge leti ees praegu mitu inimest, kes varba otsas rippuvate valgete sussidega marmorkividega kaetud põrandal elu kiiremaid samme tegeva noormehe täielikult varjavad.

Tagasi vaatamata jookseb Jonathan üle sõidutee ja peidab end järgmisele põiktänavale, mille otsast hakkab silma neljast tähest koosneb päästev kiri ZARA. Enesekindlust kaotamata jalutab haigla riietes noormees möödujate muigavate pilkude saatel mitu korrust hõivanud kiirmoe kaubamajja ja sõidab turvameeste range jälgimise alla sattudes eskalaatoriga, terve keldrikorruse hõivanud, meeste osakonda. Valides seal endale sihilikult pigem lihtsad ja ühevärvilised riided tuleb moepealinnas massi sulandumiseks paratamatult smart casual´i kanda.

Palunud müüjal kogu välja valitud kollektsiooni selga jätta leidub meeste osakonnas õnneks ka paar itaalialikult stiilse tegumoega ehtsast nahast kingi. Kui tal kassas umbes viiesaja eurone arve tasuda tuleb uurib noormees sõbraliku teenindaja käest, kas ta tippi ka jätta tohib. Temast heal juhul paar aastat vanem neiu punastab kelmikalt kuuldu peale ja vaid noogutab. Kui kentsakates riietes poodi tulnud noormees talle seejärel violetse kupüüri ulatab satub tüdruk hetkeks segadusse.

“Siin on tuhat Šveitsi franki, mis teeb eurodes umbes samapalju. Pool sellest ongi sinu jootraha”, pilgutab Jonathan seejärel kelmikalt silma ja jääb veel senikauaks, kui aparaat suure kupüüri õigsust kontrollib, viisakalt ootama. Tema õnneks on heatahtlik müüja lähedal asuvas naaberriigis käinud.

“Suur, suur aitäh!”, tänab neiu talle elu suurima jootraha andnud klienti südamest, mil aparaat pikliku kujundusega kupüüri rohelise märgutule saatel on välja söötnud. Kui kitsast halli mantlit ja helebeeže maitsekaid chino pükse kandev noormees uuesti tänavale astub ei tunne turvamehed  lahkujat enam äragi. Tundes, kuidas karjuv nälg ta järjest närvilisemaks muudab põikab Jonathan esimesse ette juhtuvasse kohvikusse. Otsides silmadega vaba lauda pole see turiste täis piirkonnas just kõige kergem ülesanne.

“Vabandage, kas ma tohin siia istuda?”, uurib ta ühest kolmesest lauast, mille on hõivanud kaks sõpra.

“Ja, muidugi!”, teatab pikemat kasvu kahekümnendate alguses noormees sõbralikult ja lubab Jonathanil nende lauas istet võtta.

“Kas siin on maitsev toit?”, uurib võõras seejärel ning saanud noogutusena kinnituse tellibki ta menüüst endale meelepärast. Värskelt pressitud granaatõuna mahl, mis talle Kreeka pähklitega rammusamaks muudetud, ekstra suure kanasalatiga, ette tõstetakse, täidavad need kaks tema viimasedki vitamiinide ning mineraalide puudujäägid, mida jõudsalt taastuv organism veel vajab.

“Aitäh soovitamast see oli tõesti väga maitsev”, tänab Jonathan viisakalt ja seab söömise lõpetanud ning parasjagu jahedat valget veini nautivate sõprade lauast lahkuma. Viisakused vahetatud astub eestlane akna kõrval seisva riidenagi juurde, haarab sealt mantli ja juba kaobki kuulsa Duomo di Milano kõrvale suubuva laia tänava inimmassi. Alles siis, kui teise veiniklaasi lõpetanud taanlane soovib arvet maksta avastab ta, et rahakott akna kõrvale jäätud mantli taskust on kadunud. Kuigi varguse ohvriks langenud noormees enda pangakaardid internetis praktiliselt kohe sulgeb ja teatab reisidokumendi kadumisest meilitsi ka kodumaa õiguskaitseorganeid on riigisektori bürokraatia ka Taanis piisavalt aeglane.

Umbes poole tunni pärast võõra rahakoti turismipolitsei kioskisse poetanud on seejärel taanlaselt pihta pandud rahakotist puudu vaid tema dokument: 22-aastase Jesper Carlsen´i ID-kaart. Milano toomkiriku vastas asuvast Ray Ban´i poest päikeseprillid soetanud peidab Jonathan Jõemaa tagasi tänavale astudes enda silmad. Clubmaster Classic mudelinime kandvad  prillid haakuvad näojoontega hästi ja teevad ta pisut vanemaks. End seejärel juba oluliselt kindlamana tundes viipab ta käega eemalt paistva takso suunas.

Palunud esmalt taksojuhil uurida, kuidas ta täna esimesel võimalusel Milanost Tallinnasse saaks näitab kiire googeldamine, et noormehe õnneks väljub õhtul Malpensa lennujaamas isegi Wizz Air´i otselend. Liiga libeda taksojuhi suhtes ta enam võõra raha laristamisel nii helde ei ole. Viiekümne kilomeetri kaugusel asuvasse lennujaama jõudes, palub noormees sohvril endaga terminali kaasa tulla ja tasub seal tuhandelised kupüürid eurodeks vahetades täpselt küsitud summa.

Seejärel Ungari odavlennufirma esindusest mitmekordse hinna eest viimase hetke pileti soetanu, sammub ta välja prinditud paberpardakaardiga otse turvakontrolli. Pärast ebameeldivat rutiini enda nägu jätkuvalt päikeseprillidega varjav noormees otsib vaba koha ootesaali kaugeimas nurgas ja jääb mõtliku pilguga kaugusse põrnitsema.

“See jääb viimaseks kuriteoks, mida olin sunnitud tegema”, haarab ta varastatud isikutunnistuse näppude vahele ja püüab enda juuksed sättida enam-vähem samasse soengusse nagu võõra dokumendi fotol. Õnneks on kolm aastat tagasi tehtud pilt mustvalge, kus taanlane sarnaneb temaga oluliselt rohkem. Pärast nelja tunni pikkust surmahirmule sarnanevat sisekaemust, kõige täna korda saadetu kahetsemist lõpetab need sisemust söövad vaimsed piinad pardaleminek Tallinna lennule.

“Soovin alustada täiesti nullist”, keerleb end sihilikult lookleva järjekorra keskele sättinud noormehe peas vaid üksainus kindel soov.

“Kodumaale saabudes alustan kõigega otsast”, kinnitab ta endale, kui siit-sealt kostub juba ka eesti keelt. Teadmata ainsatki taanikeelset sõna ulatab ta pardakaardi koos võõra dokumendiga värava teenindajale. Veendudes silmadega vaid, et nendel mõlemad nimed klapivad juba ulatataksegi libataanlasele mõlemad tagasi.

“Vajan selleks täiesti uut identiteeti”, peidab Jonathan Jõemaa võõra dokumendi kärmelt mantli põuetaskusse ja astub teiste eestlaste järel lennukisse.